Kuidas meist emaga shibori austajad said

Mul on hästi meeles, kui nüüdsest pea kaks aastat tagasi ema mind shibori tehnika tutvustavale koolitusele kaasa kutsus. Ma ei osanud midagi oodata, aga südames olen suur kunstnik 🙂
Lugesin enne koolitust, et tegemist on jaapanipärase kangavärvimise tehnikaga. Koolitus kestis pika ent huvitava päeva.
Alustuseks veidike teooriat, palju küsimusi, aga siis jäi ruum mõnusalt vaikseks…
Igaüks hakkas saadud kangatükkidele mustreid pusima. Kuna mina olen pigem kiire loomuga, siis vihtusin emotsionaalselt kanga mustrisse. Ootades kuni värv saab potis valmis, jälgisin teisi. Kõik mõtlesid ja tegutsesid Nii läbimõeldud. Kes tikkis, kes kiletas, kes kasutas puuklotse. Vaatasin siis oma käkerdatud pallikest ja peas lõi enesekriitika nupp põlema. Mida ma teen, miks ma nii teen, minul küll ilus ei tule jne. siiski otsustasin vaadata, mis tuleb.
Peale mustreid, keetmisi, pesemisi, kuivamist ja triikimist läksime kõrvaltuppa näitusele. Mitu lauatäit kauneid mustreid. Üks ilusam kui teine. Minu siuhh säuhh muster oli erakordne, ema hoolikalt tehtud muster samuti! Õpetaja pildistas lahedad mustrid ülesse ja andis diplomid.
Pikk päev seljataga suundusime kodulinna juba uute ideedega. Ostsime hulga värve ja kaltsukatest heledaid riideid, mille peal harjutada. Harjutamisest sai hobi, hobist kirg ja kirest töö, mida siiani emaga väga armastame.
Kasutame tihti shibori tehnikat, sest nii loome kanga veel erilisemaks. Samuti ei teki nii kahte täpsemalt ühesugust eset. Suureks plussiks on vanade riiete uueks loomine.
Mõned pildid tehtud töödest…
Tagged